Klammerdumine vs iseolemise kergus

Inimene on sotsiaalne olend. See on fakt. Me kõik vajame inimestevahelisi suhteid, armastust ja toetust. Kuid mõnikord võib see vajadus muutuda enamaks kui lihtsalt sooviks olla teistega koos või neid aidata. See võib muutuda klammerdumiseks - üks partneritest on teisest ülemäära sõltuv ning väljendab seda vajadust pideva läheduse, tähelepanu ja kinnituse järele. Mis põhjustab klammerdumist ning kuidas saada aru, millal see läheb liiga kaugele?

Meile on eluliselt vajalik kuuluda kokku ja samas säilitada oma individuaalsus - olla teadlik oma vajadustest, soovidest ja piiridest aga ka aru saada ja mõista oma mõju “meie” toimimisse. Olles suhetes teiste inimestega mängib suhte kvaliteedis olulist rolli emotsionaalne küpsus. Emotsionaalne küpsus peegeldab võimet teha vahet endal ja teistel. See tähendab võimet reguleerida oma tundeid ja ärevust tunnete all. Lugeja võib mõelda, et mis selles keerulist on? Nõus! Rahulikus olekus oma peas nende mõtetega mängides ongi kõik väga lihtne. Või vähemasti näib lihtne. Siis kui saabub hetk seda praktikas kogeda, muutub asi keeruliseks. Eriti, mil asi puudutab seda peret, milles üles kasvasin.
Evolutsiooniliselt oleme kaasa saanud suure portsu neurootilisust. See on olnud eluliselt vajalik, mis ennemuistsetel aegadel käivitas võitle-põgene reaktsiooni, kui meie elu tõeliselt ohtu sattus. Reaalse ohu puhul kiire reageerimine ongi vajalik. Tänases ühiskonnas  meil puudub pidev vajadus elu eest reageerida. Seetõttu võib selline liigne tundlikkus olla kohati üsna häiriv. Ometi on selline baasiline ärevus ja reaktiivsus ka täna meil kõigil olemas, kellel tundlikum, kellel vähem tundlik. On inimesi, kes ütlevad, et ruumi sisse astudes tajun ma kõike, mis kõigi teiste ruumis viibijate sees toimub. Või olukorras, kus sinu kaasa väga ärevana koju tuleb ja ja tema ärevusest saab ka sinu ärevus. Kui partner läheb närvi siis terve pere reageerib ja tundub, et pole muud valikut. Kui valikut ei näe, siis muutumegi reaktiivseks. Piir on vahelt puudu. Olen võimetu hoidma lahus enda ja teise inimese tundeid, vajadusi ja emotsioone ja käituda sellele vastavalt - kus on minu vajadused, soovid ja kus partneri omad. Ma ei taju, kus olen mina ja kus tema. Kui piire pole hakkab tekkima segadus ja pole aru saada, kelle emotsiooni peale ma tegelikult reageerin.
See, kuidas ma reageerin, on põlvest põlve edasi pärandatud oskus. Reageerime sageli viisil, kuidas meid lapsena on kõrge ärevuse korral koheldud. Teisisõnu on see varakult lapsena kätte õpitud enese ärevuse maandamise viis, mis hetkeks võibki anda rahunemise tunde  kuid pikas perspektiivis loob see kogu süsteemis ärevust aina juurde. See võimendub, kui peres on olnud mõni sõltlane (alko, ainete vm), vanemad on olnud emotsionaalselt külmad, peres on olnud emotsionaalset või füüsilist vägivalda. Sellistel juhtudel on meie kujutletavad tundlad pidevalt aktiivsena püsti ja skanneerime kõike ja kõiki enda kehast väljaspool olevat. See loob juurde kõrget ärevust ja “mina” liigub aina sügavamale peitu. Mida selle olukorraga siis ette võtta?
Lühidalt öeldes, peame katkestama automaatse reageerimise programmi. Tunded on vajalikud, et saaksime aru oma vajadustest. Emotsionaalne küpsus võimaldab äreval hetkel lubada endal korraks mõelda, mida ma praegu tunnen ja mida ma järgmiseks ette võtan. Säilub kontakt “minaga” ja samas ka “meiega” Mõned emotsionaalselt ebaküpsed inimesed ei tunne sellises olukorras tundeid ehk kaotavad kontakti endaga ja teised kaotavad võime mõelda ehk kaotavad kontakti teistega (loe ka tunnete kohta siit). Võimalda endale reaktsioonide vahel pausi ja küsi endalt, mis minuga praegu toimub? Sel viisil toome end automaatsest reageerimise programmist välja ja ärevus saab madalamaks minna. Seda on võimalik treenida.
Kui “meie” osa domineerib kõvasti ja “mina” osa on peidus,  on see märk, et isiklikud piirid on kahjustada saanud. Tõeline lähedus saab tekkida tervete piiridega inimeste vahel. Muidu kogeme pseudo läheduse tunnet. Seda kogedes hakkame sageli klammerduma. Klammerdumine tuleneb sügavast hirmust “meie” osa kaotada. Klammerdumisele aitab kaasa madal enesehinnang või ebakindlus. Me klammerdume teistesse, sest oleme veendunud, et meie õnn ja turvalisus sõltuvad täielikult nendest ja üksi olen väärtusetu. Peame teise inimese vajadusi enda omadest palju tähtsamaks. Jään lõksu. Võin muutuda teiste inimeste sõltlasteks ning ohverdada oma isikliku heaolu ja õnne “meie” nimel. Koos olemine on nii tähtis, et mina kaotan ennast ära, hakkan lämbuma, ma ei oska enda  eest seista, oma vajadusi nähtavaks tuua või lähen nii kaugele, et olen muudkui ise, hästi autonoomne aga tegelikult kaotan lähedased suhted. Kaotan iseolemise kerguse.
Iseolemise kerguse tagasi saamine on protsess. 
Alustuseks püüa oma reageerimiste vahele luua  ruum, kus saan kohese reageerimise asemel mõelda, mis ja miks minuga toimub? Mida ma tunnen? Milline on minu panus, et olukord on selliseks kujunenud? Mis vajadus on praegu rahuldamata, et sel viisil reageerin? 
Ole enda vastu hästi aus. Võib olla mõtled sa elus esimest korda, mida sina päriselt tahad, sest kogu aeg on “meie” esikohal olnud. Uuri ausalt, kas ja mis on teie ühisosa. Võib olla asju, milles jäädki end petma Näiteks üks partner soovib lapsi ja peret, teine lapsi ei soovi. Üks osapool on abielus ja ei kavatsegi abielust välja astuda, teine aga otsib inimest, kellega oma elu igas plaanis jagada. Lõpeta asjatu lootus, et olukord muutub. Neis kohtades kokkuleppe kohta ei paista.
Teiseks, õpi enda eest hoolitsema, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Siia kuulub hea toit, puhkus, liikumine, vaimsed praktikad ja ka hobid. 
Kolmandaks, õpi oma piire kehtestama. Ära lase teistel inimestel endast üle sõita või oma aega ja energiat ära kasutada. Julge öelda "ei" asjadele, mis ei sobi sulle või mis võivad sinu heaolu ohustada. Õpi ise otsustama, alustades lihtsamatest otsustest. Loobu mürgistest suhetest ja loo lähedased ja toetavad suhted inimestega, kes austavad ja toetavad sind. Ole avatud ja aus suhtlemises ning õpi andestama nii endale kui ka teistele.
Lapsepõlvest harjumuslikult tavapärane, et minu vajadused ei ole olnud tähtsad, keegi pole huvi tundnud ja nii ei olegi ma saanud kunagi iseolemise kergust kogeda. Kui saad teadlikuks, kust see muster on alanud, siis sellest teadmisest tekib vabadus ja mõistmine, et me ei peagi kedagi süüdistama. Saan ja tohin olla mina ise.