Milleks meile tunded?

Spordireporterid alustavad peale võistlust sportlasega intervjuud tihti küsimusega: “Mis tunne on?” Sportlane seepeale keerutab oma vastusega, aga tegelikult ta sellele küsimusele vastata ei oska, sest meil inimestena ei ole vilumust oma tundele keskenduda ja tunde tundmine tahab keskendumist ja aega. Aga ta oskab väljendada oma hetke emotsiooni.

Tunne on energeetiline kütus, energia laeng, mida saame kogeda oma keha kaudu. Igal tundel on oma laengu sagedus ja see, kus oma kehas me mingit tunde energiat kogeme, on väga individuaalne. Tunded on nagu kraadiklaas, mis annab jooksvalt märku olukordadest, mis on või siis ei ole kooskõlas minu olemuse, väärtuste ja piiridega. Tunded ei pruugi alati olla ratsionaalsed ja loogilised, kuid nende olemasolul on kindel põhjus. Kui meie lapsepõlves tunnetega ei tegeleta, peame täiskasvanuna õppima neid teadvustama ja nendega toime tulema.
Me oleme õppinud tundeid liigitama headeks ja halbadeks, kuid halbu tundeid ei ole olemas. Osasid tundeid on küll ebameeldiv kogeda, kuid need kannavad endas informatsiooni minu enda kohta - kus olen oma väärtushinnangutega konflikti läinud, lasknud teisel end ära kasutada või kogen kaotusvalu. See kõik on oluline informatsioon, et õppida paremini tundma iseennast. Tähtis on see, mida me nendega peale hakkame. Ära hinda ennast tunnete, vaid oma tegude järgi.
Nii nagu “halbadel” tunnetel on oma hea pool - näiteks viha annab energia oma piire kaitsta, võib ka heal tundel olla oma varjukülg - näiteks armastuse puhul omakasupüüdlikkus või rõõmu puhul sõltuvus, et rõõmu pidevalt taastoota. Ehk siis teisisõnu, õppides oma tunnetega kontaktis olema, hakkame paremini aru saama iseendast ja oma tegelikest vajadustest. Selle tulemusel omakorda õpime looma sügavamaid ja tähenduslikumaid suhteid teistega. Tunded toidavad inimsuhteid, annavad elule sügavuse ja rikkuse ja muudava elu väärtuslikuks.
Tunded peavad saama vabalt liikuda. Kui sa nüüd mõtled, et pole just parim idee tööl spontaanselt oma viha teise peale välja elada, kui teine pole kokkuleppest kinni pidanud, siis olen sinuga nõus. Täiskasvanud inimene võiks olla omandanud võime oma tundeid reguleerida. Selleks, et viha energiat antud olukorras konstruktiivselt oma väärtuste kaitsmiseks kasutada, tuleks lasta enda esmasel laengul rahuneda, mõelda täpselt järgi, mis mind antud olukorras ärritas, milline minu vajadus sai pihta ja alles seejärel tasakaalukalt ja teist inimest austades olukorrast rääkida. Oluline on kasutada emotsioone elutervel ja tasakaalustatud moel.
Kui tunded ei saa vabalt voolata ja peidame need pidevalt oma alateadvuse soppidesse ära, siis hakkab tunde energia tekitama kehasse energia pusasid, mis ei lasegi enam energial kehas liikuda. See tekitab mitmeid hädasid, mis üsna suure tõenäosusega kulmineeruvad mõne tõsisema füüsilise haiguse või vaimse probleemiga.
Kuigi võib tunduda, et keegi teine põhjustab olukorra, mis mind reageerima paneb, tasub omale teadvustada, ET TUNNE ON MINU OMA JA AINULT MINA ISE VASTUTAN OMA REAKTSIOONI EEST! Selle teadvustamine ja omaks võtmine on pöördepunkt, kus ma olen võimeline hakkama looma oma ellu ise suuremaid ja paremaid võimalusi ja kogeda rohkem õnnestumisi, sest ma ei sõltu kellestki teisest, vaid võtan vastutuse enda kätte.
Me ei ole ennast ise teinud. Mustrid, kuidas me toimime, oleme kaasa võtnud oma lapsepõlvest ja õppinud nendega toime tulema oma lähimate täiskasvanute eeskujul. Sageli pole need eeskujud meile edasi andnud toimivaid ja eluterveid viise iseenda juhtmises. Mitte, et nad poleks seda soovinud. Enamus vanemaid soovivad oma lapsele parimat. Põhjus on selles, et ka nemad on oma toimetulekuviisid omandanud oma vanematelt. Nii on see üks lõputu jada, kuniks keegi võtab nõuks vajutada stopp nuppu. Siin peitub ka põhjus, miks ma võtsin nõuks tunnete temaatikat lahti kirjutada - iga muutus algab teadlikuks saamisest. Saades teadlikuks ei juhi tunded enam sind, vaid sina hakkad juhtima oma tundeid. 
Kas siis iseseisvalt või teraapias ei saa me üle ega ümber tunnetest, sest tunded aitavad muutuda.  Ja me võime ümber mõtestada ja otsustada, et kui lapsepõlves omandatud oskus meid enam ei toeta, siis saame otsustada ümber ja õppida teistsugust ja efektiivsemat viisi toimetulekuks. 

Mida siis teha, kui tunne võtab võimust?

• Istu ja hinga sügavalt.
• Jälgi, mis su kehas toimub. Pane tähele, kus tunde laeng on kõige intensiivsem. Esita endala küsimus “Mida ma praegu tunnen?”.
• Proovi seda laengut endale kirjeldada (kuju, suurust, materjali, värvi, temperatuuri jne).
• Proovi anda tundele nimi (viha, kurbus, valu vms). 
• Ära anna hinnangut, kas tunne on hea või halb, lihtsalt koge.
• Lase tundel olla, püüdmata teda hallata.
• Ole teadlik, et üks tunne võib teiseks üle minna.