Mis mul viga on? Emotsionaalne hüljatus

Lapsepõlv laob vundamendi meie täiskasvanueale. Laotud vundamendis olevad praod ei pruugi olla alati nähtavad. Pealtnäha võib inimene elada toimekat elu ja näiliselt hästi hakkama saada, kuid sisemiselt tunda end tühjana, midagi on justkui elus puudu ja teised inimesed tunduvad talle palju õnnelikumad. End halvasti tundmisele ei ole mõistlikku põhjust. 
Kui see sind kõnetab võib olla suur tõenäosus, et oled kogenud oma lapsepõlves emotsionaalset hüljatust.

Emotsionaalset hüljatust on keeruline tuvastada, sest see on varjatud. See on seotud selle miskiga, mida me pole kogenud ja seetõttu pole saanud võimalust tundma õppida. Pragusid aitab varjata asjaolu, et põhjus pole seotud sellega, mis lapsepõlves tehti ja öeldi, vaid vastupidi - hoopis selles, mida EI tehtud ja EI öeldud. Sellel, mida ei toimunud, on inimese täiskasvanuks kujunemisel suurem mõju, kui sellel, mis toimus. Seda, mis on puudu, on raske märgata, sest tekkivad reaktsioonid on teadvustamata ja alateadlikud. Teisisõnu on tegemist nähtamatu jõuga, mis võib mõjutada tugevalt edaspidist elu.

Emotsionaalse hüljatuse alge peitub selles, kui vanemad ei suuda piisavalt lapse emotsionaalseid vajadusi märgata ega neile reageerida. On selge, et keegi pole ideaalne ja vanemad ei ole võimelised pidevalt lapse jaoks kohal olema ja iga nende vajadusele reageerida. See pole võimalik! Probleem tekib siis, kui vanem ei suuda enamus ajast lapse emotsionaalseid vajadusi märgata ja neile reageerida. Või jätab traumeerivas olukorras lapse oma emotsioonidega omapead (kellegi olulise surm, millegi kaotus, haiglas olek vms). Ja laps kasvabki emotsionaalselt üksi.

Lapsel on erinevaid vajadusi. On osa vajadusi, mida vanematel on lihtne märgata ja rahuldada. Emotsionaalsete vajadustega on vanematel sageli keeruline, sest vanemad oskavad anda ja tähele panna seda, mida nad on enda juures võimelised nägema ja on ise lapsena kogeda saanud. Üsna sagedasti ei ole vanem ka ise lapsena emotsionaalset tuge kogenud ja õppinud oma vajadustega ümber käima. Kui vanem ei oska oma vajadusi märgata, siis ei suuda ta seda ka oma lapse puhul. Võime öelda, et emotsionaalne hüljatus on muster või nagu nakkushaigus, mis antakse teatepulgana üle põlvest põlve. Kui sa oled lapsevanem siis tea, et sina pole selles süüdi.

Et lapsel kujuneks arusaam iseendast, oma vajadustest ja tunnetest, vajab ta selleks vanema peegeldust. Laps ei saa ise sellega hakkama. Tugevad tunded võivad lapses tekitada suurt segadust. Selline kogemus võib olla hirmutav. Isegi kui vanem märkab, et laps on kurb või endassetõmbunud ja küsib selle kohta lapselt, siis laps ei pruugi endaga toimuvat osata sõnastada, veel vähem üksinda midagi peale hakata. Kuidas vanemad lapse segaduse peale reageerivad õpetab lapsele iseendast paremini aru saamist. See on väga oluline koht, sest selle kaudu kujuneb lapse enesetunnetus. Kahjuks ei oska vanem lapse tundega sageli muud teha, kui lapse tähelepanu kõrvale juhtida, pakkudes välja mingi tegevuse või püüdes last lohutada millegi maitsvaga. Sellel hetkel on see ainus asi, mida vanem teha oskab.  Aga kahjuks nii ei koge laps emotsionaalset märkamist, mida ta tegelikult vajab. 
Mil viisil võiks siis vanem reageerida, et laps tunneks vajalikku kontakti? Kui selles olukorras vanem peegeldaks lapsele tema tunde tagasi ja ütleks, et sa näid kurb, siis saab lapsel tekkida seos, et see, mis minuga praegu toimub, on kurbus. Kuna tunded on väga füüsilised, siis ta õpib, et sellel, mida ta oma kehas kogeb, on oma nimi. Et see on kurbus. Lapsel pole veel sellist sõnavara. Tundekeele õppimine on talle nagu uue võõra keele omandamine. Ta saab ka kogemuse, et leides oma kogemusele nimetuse tekib temas teatav rahunemine. Ta saab läbi märkamise ja peegelduse vanemalt veel lisasõnumi, et kurb olla on täiesti normaalne ja ta tohib seda teha. See avab võimaluse lapsel rääkida ja jagada, mis loob vanemaga emotsionaalse läheduse. Ta hakkab mõistma, et ebaõnnestumise järel kurbust tunda on normaalne. Saab sügaval tasandil kogemuse, et ta on mõistetud.
Mis juhtub lapsega, kes ei saa emotsionaalset lähedust? Kui laps ei saa vanematelt tuge ja tähelepanu oma tunnetest aru saamisel, tekib temas arusaam, et ta tunded on valed. Tal võib suisa häbi olla, et üldse midagi tunneb ja õpib oma tundeid alla suruma. Tunnete pidev allasurumine võtab tegelikult väga palju energiat, mis tuleb elus millegi arvelt. Kuna vajadus olla oma vanemaga ühenduses on suur siis laps õpib leidma muud viisid, et vajalik kontakt saada. Selleks on mitmeid mooduseid. Üheks võimalikuks viisiks on olla vanemale meele järgi, lükates oma arvamuse ja vajaduse tahaplaanile. Ta jätkab seda ka täiskasvanuna, mille tagajärjeks on rahulolematus ja kurnatus. Teiseks võimalikuks viisiks tähelepanu välja teenida on olla tubli. Või siis hoopis muutuda hästi iseseisvaks ja läbi selle oma valusate tunnetega hakkama saada. Oma vajadused jäävad kõigil juhtudel rahuldamata, mistõttu endaga kooskõla puudub. Tulemuseks on täiskasvanu, kes jätkab lapsepõlves õpitud mustrit, aru saamata oma tunnetest ja vajadustest. Mõni ütleb, et ta ei tunne mitte midagi. Tunded tekivad nii ehk naa. Kontakti puudumine tunnetega ei tähenda, et neid ei ole. Inimene lihtsalt pole neist teadlik, mis paneb oma tundeid välja elama teisi kahjustaval moel - lapse peale karjudes, partnerit süüdistades või muul destruktiivsel moel aru saamata, et põhjus peitub temas endas.
Emotsionaalne hüljatus on tõepoolest keeruline kaasavara lapsepõlvest. Vaatamata sellele on mul on teile ka hea uudis! See ei pea jääma elu igavesti mõjutama. Seda saab muuta!
Nagu iga muutuse puhul on esimene samm muutuse suunas olukorrast teadlikuks saamine. Antud juhul enesest teadlikuks saamine. Mis on olulisimad märgid, mis võiksid viidata, et ka sinu puhul on tegemist emotsionaalse hüljatusega lapsepõlves? Tunne, et oled emotsionaalselt üksi - väliselt on kõik hästi, võid olla lausa väga edukas, aga sisemiselt koged tühjust, kardad kellestki positiivsel viisil sõltuda. Sa ei usu, et teised võiksid sind mõista, sest tunned end kuidagi vale ja erinevana, su enesetaju on kahjustada saanud. See võib viia tugeva ärevuse ja depressioonini. Võid küsida endalt sageli “mis mul viga on?”. Sa ei usalda ennast, sest sa ei usalda oma tundeid. Seetõttu juhindud pigem teiste järgi. Võid ka tunda end süüdi, et sa oma eluga rahul ei ole või et üldse midagi tunned. Hoolitsed teiste eest enda arvelt ehk teiste heaolu on esikohal ja ennast oled jätnud hooleta.  Suudad olla teiste vastu kaastundlik, kuid mitte enda vastu. Võid tunda, et sa ei väärigi rohkemat või et teised üldse võiksid sinust huvituda. Elad pidevas energia puuduses ja tunned, et enamus asju ei õnnestu.

Millised on need vanemad, kes oma lapsed emotsionaalsest kontaktist ilma jätavad?  Tegelikult täiesti tavalised inimesed. Nagu mina või sina. Nad võivad olla parimate kavatsustega, kes panustavad lastesse palju ja hoolivad väga. Lapse vajadused ongi valdavalt rahuldatud va emotsionaalselt. Sest vanema kontakt oma tunnetega on puudulik ja nad pole ka ise kogenud emotsionaalset lähedust oma vanematega. Seetõttu puudub neil oskus seda edasi anda oma lastele. Üldjuhul mõtleb selliste vanematega kasvanud täiskasvanu oma lapsepõlve peale ülimalt positiivselt. See teeb ühenduse loomise, et ka tema võis kogeda lapsena emotsionaalset hüljatust ülimalt keeruliseks. Mäletad, tegemist on ju millegagi, mida pole olnud, mis on puudunud, mida pole kogetud. Ometigi võib inimene tunda suurt ebamugavust, kui  vanematele külla läheb või siis tundub see talle tüütu kohustusena. Vanemate seltskonnas võib ta olla kergesti ärrituv ja ta ei saa aru, miks. Selle tõttu võib tal tekkida süütunne, et nii tunneb sest vanemad on ju olnud nii toredad, abivalmid ja hoolitsenud. 
Aga tunded on reageering alateadlikule ja ma ei saa valida oma tundeid. Tundel on oma sõnum. Teist tüüpi vanemad, kes oma lapsed emotsionaalsest kontaktist ilma jätavad  on iseendaga hädas olevad vanemad. Olgu selleks siis teise vanema surm või lahkumine, raske haigus vanemal endal või pereliikmel, kelle eest on vaja hoolitseda. Selle tulemusel pole vanemal energiat, et lapsele piisavalt tähelepanu anda ja lapsed peavad õppima ise toime tulema. Sellisest perest kasvavad sageli ülihoolivad ja - abistavad täiskasvanud, sest nad on harjunud teiste eest hoolitsema. Kuna nad näevad vanema raskust muutuvad nad vanema suhtes kaitsvaks ja empaatiliseks. Mingis mõttes rollid vanemaga vahetuvad. Tihti kogevad need inimesed alateadlikku viha vanema peale, aga tunnevad, et nad ei tohi seda, tunnevad oma viha tõttu ka süüd. Nende jaoks on lihtsam pöörata viha hoopis enda vastu. Nad hakkavad uskuma, et ta pole piisav, pole väärt. Sellise taustaga inimesed kipuvad jääma vastutama ja hoolitsema vanemate vajaduste ja heaolu ees. Kahjuks tuleb see iseenda ja oma pere arvelt ja pole eluterve mudel. Tea, et see pole sinu vastutus! Nii käitudes annad vanemale signaali, et ta on abitu hädapätakas ja ei suuda enda eest hoolitseda. Samal ajal teed oma lastega sama, mis sinuga tehti - jätad ka oma lapsed emotsionaalsest hoolest ilma. Kolmandat tüüpi vanemad on enesekesksed vanemad. Selle vanema tüübi puhul  on kõige lihtsam märgata, et midagi on valesti. Vanem hoolib endast rohkem kui lapsest. Need vanemad lähtuvad oma vajadustest, mis on neile oluline. Laps on vahend, kes aitab neil ennast tunda erilisena või hästi. Kas siis lapse õppimise, hobi vm kaudu on võimalik luua võrgustik edukate positsioonikate teiste laste vanematega või annab võimaluse lapse edu kaudu ennast mingil moel upitada. Nende meelest PEAB laps igal tingimusel teda austama ja  talle kuuletuma. Emotsioonid surutakse selles peres alla, sest need on ohtlikud ja ebamugavad. Seetõttu ei osata ka teiste emotsioonidele reageerida. Sellise pere laps võib kogeda ka suurt segadust, sest ta ei tea kunagi, kuidas vanem parajasti reageerib, kas armastavalt või eemaletõukavalt. Hilisemas elus kogevad nad palju ärevust. Neis pulbitseb alateadlikult palju viha, millega nad ei oska midagi peale hakata.

Kunagi pole liiga hilja alustada. Pihta võiks hakata oma tunnete tundma õppimisest. Tuvastada tunne, aktsepteerida seda. Mitte hinnata halvaks-heaks. Selgitada välja põhjus, miks hetkel selline tunne on või omistada sellele põhjus. Teha kindlaks, kas emotsioon nõuab ka tegutsemist.
Kui antud teema sind sügavamalt kõnetab siis soovitan lugeda raamatut Jonice Webb “Üksindusse jäetud”.