vastutad ka siis kui sa vastutust ei võta

Võta enda elu ees vastutus! See on muutunud sagedaseks nõuandeks teisele, kuid kui palju me seda soovitades ise sellest aru saame? Mida see tegelikult tähendab? Laps oma esimestel eluaastatel on täielikult sõltuv oma vanematest. Isegi parima tahtmise juures ei suuda ta võtta mitte mingil kujul vastutust. 10-12 aastat hiljem, kui see sama laps on jõudnud puberteeti, on tema sõnum vanematele sootuks vastupidine: “Jätke mind rahule!. Ma tahan olla täielikult sõltumatu.” Tegemist on normaalse arengu ja iseseisvumise protsessiga, mis ideaalis võiks täiskasvanuks saades formuleeruda sõnumiks “Sa võid minule loota”. See on täiskasvanu tunnus. ​​

Nii kummaline kui see ka ei tundu, siis on ka 30, 40 aastaseid ja veelgi vanemaid inimesi, kes käituvad endiselt nagu teismelised või lapsed. Eriti mis puudutab nende suhtumist vastutusse. Nad on jäänud lapse või teismelise rolli kinni, kus näiliselt tundub, et süüdi on välised tegurid.
Olles sattunud keerulisse olukorda, on inimlik mõelda, kes süüdi on. Tihti proovitakse automaatselt panna ennast kannataja või vähemalt kõrvaltvaataja rolli ja näidata partnerile, kuidas just see partner on vastutav selle eest, mis toimus. Ajendiks on soov säilitada head kujutluspilti iseendast (oma südametunnistuse ees), et me saaksime endast hästi mõelda. Samuti meie ettekujutuse jaoks sellest, mida me arvame, et teine pool meist mõtleb. Viimane on äärmiselt tugev käitumise mõjutaja. Me püüame kontrollida kujutletavat pilti minust endast oma partneri peas. Sama püüd on partneril. Isegi juhul, kui ta tegelikult olukorras süüdi on, siis juba ainuüksi süüdistamise lõhna tundes ta asub ennast kaitsma. Seetõttu on hea lähtuda seisukohast, et probleemil on tavaliselt rohkem kui üks osapool ja õppida nägema enda osa selles (oleksin võinud olla mõistvam, seletada paremini, mitte reageerida nii jõuliselt, rääkida varem jne). Nii anname ruumi ka partnerile oma vastutust näha.
Vastutus tähendab eelkõige mõtteviisi muutust, otsust loobuda ohvri rollist. Kuna vastutus on vabatahtlik, siis on see valik ennast näha kõige selle allikana, mis sinuga juhtub, hoolimata sellest, milliseid raskusi te olete elus varases eas kogenud või millist eelarvamust või mittemõistmist te olete kohanud. 
See, kus sa täna oma eluga oled on sinu varasemate valikute tulemus. Iga kord kui sa süüdistad või vabandad neid valikuid, annad sa ära oma väge- võimekust, mis aitab sul muuta olukorda, milles hetkel oled. Kui sa tõstad vastutuse endast välja, ei saa sa midagi ette võtta, sest muutust saad esile kutsuda ainult enda sees. Kui ma vastutan, siis ma ei poe peitu tehtu tagajärgede ees, seisan oma sõnade ja tegude taga, eii salga ega eita. Tunnistan, kui olen teinud vigu või eksinud.
Sügavamal tasandil saan päriselt vastutada ainult selle eest, mida ma ise loon ja mida mina saan kontrollida - 
minu mõtted, 
minu tunded, 
minu teod, 
minu valikud. 
Kujutan juba ette mitmeid protestihääli, et nii mõtted kui tunded elavad mu sees oma elu ja mina neid küll kontrollida ei saa. Olen nõus, et alati ei saa tunnet kontrollida, kuid seda saab õppida tegema. Õppimine võtab aega Vastu on vaja anda aega, protsessile pühendumist, mis on oluline osa näiteks teraapiaprotsessis.
Ma loon ise oma mõtteid. Mõtted loovad tundeid. On ajastu märk, et mõtted liiguvad kontrollimatult inimeste peades kiiremini, kui Ott Tänak oma ralliautos. Kas ma otsustan, et ma saan sellega midagi ette võtta või siis ei saa -  mõlemal juhul on mul õigus. Sest vastutus on otsus. Me ei ela teistest eralduses ja pole välistest sõltumata alati heas tujus, sellest hoolimata on meil oma tunnete, mõtete, meeleolude ja tegude kohapealt palju rohkem mänguruumi ja otsustusvõimalusi, kui tavaliselt arvame.
See mille üle ma EI vastuta on teise inimese tunded, mõtted, teod, valikud. Selle eest ma ei saa vastutada. Isegi väikese lapse eest, kes ise enda tegude eest vastutada ei oska, ei saa mina sügavamas mõttes vastutada. Saan luua talle näiteks ohutu keskkonna, kus tal on turvaline (vastutada oma teo eest). Ma teen seda vabatahtlikult, sest ta on mulle oluline. Kuid tema teo eest vastutamine tähendaks tema füüsilist kinni hoidmist. Kui ma püüan teise täiskasvanu eest vastutada, siis tahan justkui teist inimest kontrollida, et mina ise ei tunneks end halvasti, kui ta ütleks või teeks midagi, mis võiks mulle haiget teha. Kui ta ütleb midagi, mida sina võid kriitikana kogeda, siis sinu võimuses on muuta, kuidas sa sellest mõtled. Otsi teisi nurki nägemaks teisi võimalikke põhjuseid, kui sind riivata. Kui sinu poolt heatahtlikult öeldu toob kaaslases esile tugevad tunded, siis võid sellest mõelda näiteks kui kingitusest. Tõid temas esile koha, mis vajab tema sees tegelemist ja võimaldab tema sisemist kasvu.
Kelle ees ma siis vastutan? Ma vastutan iseenda ees. Oma südametunnistuse ees. Jumalaga tihedamates suhetes olevad inimesed jumala ees. Looja ees. Vastutan vabatahtlikult. Sest teiste poolt peale pandud vastutus või karistus ei pane päriselt vastutama.
Ainus võti, mis muutuse ja arengu ukse avab on otsus hakata ise vastutama oma elu eest. Sa vastutad ka siis, kui sa vastutust ei võta. Oma sisukama elu ja edukuse hinnaga.